Levinud on arvamus, et kokkupuude agressiivsete teguritega pakub bioloogilisele süsteemile "eluaegset kaitset". Omandatud vastupanuvõime, mis põhineb spetsiifiliste valkude (antikehade) tootmisel, toimib tõepoolest äratundmissüsteemina. Uuringud aga näitavad, et see ressurss ei ole piiramatu: kaitsvate markerite kontsentratsioon aja jooksul väheneb ning sisekeskkond muutub taas haavatavaks.
Peamine kaitseliin on kaasasündinud ehk rakuline vastus. Erinevalt antikehadest, mis "ootavad" tuttavat agenti, toimib rakukaitse ennetavalt. T-lümfotsüüdid ja makrofaagid patrullivad igapäevaselt sisekeskkonnas, neutraliseerides ebatüüpilisi rakke ja tundmatuid elemente juba enne, kui need jõuavad tasakaalu häirida.
Kuid selle peene protsessi tõhusaks toimimiseks on vaja katkematut toitainete ja regulaatorite varustatust. Ilma piisava hüdratsiooni, kvaliteetsete rasvade ja spetsiifiliste prohormoonideta läheb isegi kõige täiuslikum süsteem puhkeseisundisse, lastes ohtudel rakkudesse tungida.
