Kõige populaarsem põhjus enda eest hoolitsemisest loobumiseks on ajapuudus. Kuid praktika näitab vastupidist: sügav langus ja madal kontsentratsioon võtavad palju rohkem väärtuslikke tunde kui sisekeskkonna baastugi.
Hommikune ärkamine raskustundega isegi pärast pikka und viitab sellele, et väsimus on kogunenud mitte füüsilisel, vaid rakulisel tasandil. Rakud on elutähtsa ressursi alus. Pidevalt energia sünteesimiseks vajavad nad kvaliteetset toitumist, mitte ainult ajutist puhkust.
Suurenenud koormuse tingimustes kulutab organism kiiresti võtmemineraale — eelkõige magneesiumi ja kaaliumi. Kui need varud on ammendunud, läheb sisemine ökoloogia üle rangele energiasäästurežiimile, mis väljendub apaatias, lihaspingetes ja vaimse selguse puudumises.
